Kavalan Whisky avaldatud ajakirjas Forbes Asia

Forbes77 41(LV)-1

Forbes77 42 (LV)-1

Takistusi, mis ei lubanud Taiwanis tuntud viskisid toota, oli hulganisti. Näiteks, kui joogiklanni kuulsusega Lee suguvõsa soovis 1995.aastal alkoholi tootmisel sarvist haarata, näiteks õlut pruulida, keelas Taiwani valitsus selle ära. Põhjus oli valitsuse soovimatus jagada monopoolset turgu.

Patriarh Lee Tien-Tsai jäi aga endale kindlaks ning seaduse raames püsides pööras oma tähelepanu ühelinnaseviskile. Aasta oli siis 2005 ning toode sai endale nimeks Kavalan, Taipeist 40 minuti sõidu kaugusel asuva rohkete allikatega Yilani piirkonnas elava hõimu auks.

Erinevalt samas hinnakategoorias olevast Šoti ühelinnaseviskist, ei vaja Kavalan 12 või rohkema aasta pikkust vaatides laagerdumist.

Õigesti toimides kiirendab Taiwani soe ja niiske kliima seda protsessi poole või isegi rohkema võrra. See on uuenduslik lähenemine, mida paljud kvaliteetalkoholi tootjad kadestavad. Aga selles keskkonnas on ka “inglite osa” suurem - auramise teel kaotatud viski osa, mis soojas on oluliselt suurem kui jahedas ja kuivas kliimas - ning seetõttu on jaemüügis pudelite hinnad alates 100$.

Tänu arvukatele rahvusvahelistele auhindadele ja tarbijate omaksvõtule, on Kavalani toote hind igati õigustatud. (Hiljutine punktivõit: Ameerika näitleja Paul Giamatti poolt kehastatud juhtivprokurör teleseriaalis “Billions” ütleb pärast üle 200$ maksva Kavalan Solist Vinho Barrique’ sõõmu veendunult, et “taiwanlased teevad seda paremini kui šotlased viimasel ajal”.)

Avalikustamata globaalsetele mahtudele vaatamata ollakse siiski veendumusel, et traditsiooniliste ühelinnaseviskide hulgas (Macallan, Glenfiddich ja Glenlivet) on tema mahud vaid murdosa. 60% müügist toimub siseriiklikult, kuid tema nimi figureerib läikivatest ajakirjadest Times Square’i ekraanideni.

Võib aga hoopis olla, et Kavalani läbilöögi tõeline saladus ei ole mitte niivõrd vesi, õhk ega palgatud Šoti konsultant, vaid perfektsionismi taga ajav ettevõtte asutaja poeg. 52-aastaseks saav Albert Lee Yu-Ting on pärast 2003.aastal perekonna-ettevõtte asejuhiks edutamist teinud viski oma kinnisideeks.

Taiwan liitus aasta varem Maailma Kaubandus-organisatsiooniga, avades ekspordile uksed. Kõrgklassi viski jaoks on see eluliselt tähtis, vaatamata tõsisasjale, et Taiwani siseturg on tarbimiselt inimese kohta korralik tegija (vt. tabelit).

King Car (ülekantud tähenduses saab seda hiina keeles mõista “rikkust talitama”) valis alustuseks muud joogid. 1979.aastal hakkas patriarh müüma root beer’i. See aga ebaõnnestus. 1982.aastal võttis ta kuulda Jaapani mentori nõuannet luua Mr. Brown - purgis pakutav kohvibränd. (See on muideks esimene välismaa perekonnanimi, mille kohalikud inglise keele tunnis endale kohustuslikus korras panevad.) 10 aastat hiljem omas ta tervet Taiwani turgu ning ka eksportis. 1998.aastal tuldi välja Mr. Brown’i kohvikutega, mida tänaseks on saarel kokku 50. Nad asuvad küll madalama astme kaubanduspiirkondades, kuhu Starbucks enda jalga ei tõsta, kuid see-eest toimus kinnisvara soetamine eesmärgipäraselt ning vara väärtus ongi korralikult kasvanud.

Börsil noteerimata King Car (eelmise aasta käive ületas 500 miljonit USD) on toidukonglomeraadina piisavalt suur, et tõsta Lee Tian-Tsai ligi miljarddollari netoväärtusega Taiwani 50 rikkaima hulka. Pärast isa kerget insulti on 2013.aastast tegevjuhina tegutseval Albertil piisavalt ülesandeid tööaja täitmiseks (noorem vend Yu-Cheng vastutab ettevõtte taimeviljeluse/ veeviljeluse harude eest), kuid Kavalan on endiselt tema erihuvi.

“Viis kuldmedalit kuue aasta jooksul - kaugelt parim tulemus maailmas,” ütleb ta euroopaliku stiiliga viskilossist, mis meelitab aastas kohale miljon külastajat. Siis ta korraga kogub end ja pöördub töötajate poole üleskutsega hoiduda liigsest eneseuhkusest noore brändi edu pärast. “Hoiame end madalal ja jälgime teiste plaane, et siis järele võtta, sest muidu oleme rongist maas,” lisab ta juurde.

Enda valitud vaatide ja pärmiretseptiga maitseb Kavalani 4-6 aasta vanune toode sama pehmelt ja mahedalt nagu tema keerulisema loomuga liigikaaslased, küll aga natuke puuviljalisemalt. Nõudlus on täitsa olemas. Esmane väljakutse ongi täita nõudluskasvu mahtusid. “Järgmise kümnendi-kahe jooksul teeme müügimahtude tõstmiseks kõik endast sõltuva,” lubab Albert. Aasta tagasi andis isa kõigest “minutitega” loa 30 miljonit USD maksva vaskpajadestillaatori ostmiseks, millega kahekordistame oma tootmise 10 miljoni pudelini, et täita teadlike tarbijate nõudlust järgmise kümnendi jooksul. Sedavõrd suur kasv mahtudes tähendab müügihindadesse ümber arvestatuna 1 miljard USD, millest hulgimüük on King Car’i jaoks oluliseim.

Koduturul peab Kavalan endiselt saama üle takistusest, kuidas võita poolehoid amatööridest ühelinnuseviski tootjatelt, kes kostitavad oma kliente  “iganenud importviskidega”, et mitte kahjustada oma mainet, ütleb konkurendist brändi müügiagent Taipeis. Siiski, ta tunnistab, et Kavalanil on potentsiaali ning temast on saanud “Taiwani uhkus”.

Kavalanil on oma koduturu jaekett, sest see toode on paljude alkoholipoodnike jaoks liiga kallis. Albert plaanib järgmise kolme aasta jooksul tõsta poodide arvu 100 peale.

International Wine & Spirits’i ennustuse kohaselt saab 2019.aastaks viina asemel viskist maailmas suuruselt teine piiritusjookide kategooria.

IWSR analüütik Tommy Keeling’u sõnul võib Kavalan korrata Jaapani Suntory viski (ühelinnuseline ja segu) edulugu, mida vedas kvaliteet, rahvusvaheline tunnustus ja nähtavus meedias, eriti esinemine filmis “Lost in Translation”.

Kavalan võiks “toetuda oma eksootilisusele, uudsele Taiwani päritolule ja rariteetsusele ning proovida jõuda tarbijateni teistel meetoditel, mitte ainult hinnaga,” ütleb Keeling.

Viski, mis on tuntud oma kannatliku destilleerimisviisiga, sobib Lee Tien-Tsai viimaste kümnendite äriloomusega. “Tal on rohkem selline raha-tuleb-raskelt tüüpi mõtteviis - igat senti tuleb koguda,” mõtiskleb Albert.

King Car’i tugevad rahavood on neile taganud puhvri arvete maksmise viivitamise korral, ütleb Allen Tsai, kes on perefirmade edulugusid uuriva Taiwani Firmajuhtide Instituudi asutaja ja tegevjuht. “King Car on asutaja loodud pärandi edasikandmine, kuid Kavalanist saab Alberti loodu, millel on potentsiaali kasvada palju suuremaks,” ütleb Tsai.

Poeg nr. 1 on pealtnäha tagasihoidlik (“Olen kõigest palgatöötaja, kes rügab vaid oma isa jaoks”), kuid kohe üsna alguses näitas välja suurt juhi-võimekust. Tsai meenutab, et 2008.aastal tabas King Car’i sarnaselt teiste Taiwani ettevõtetega melamiinipiima kriis (lahustuvkohvi segudes näiteks) ning poeg kutsus laadungi kiiremas korras tagasi ja kannatas kahju 1.5 miljonit USD.

Albert austab oma isa põlvkonna ettevõtjate eetoseid ning ta on suutnud kindlalt vältida laskumast saamatu poja stiili. Nii iseloomustab teda üks lähedane sõber, Khieng Puong - Formosa Plastics asutaja Wang Yung-Chingi noorema tütre abikaasa: “Nii nagu ta isa, on ka tema tööhoolik, töötades isaga hommikul vara infot jagades, ükskõik kui hilja eelmisel päeval lõpetati.” Tundub sisaldavat õiget ainest tärkava viskibaroni jaoks.